Innovatsioonitegevuse vahearuanne
Aruande koostas Priit Põldma
- Elluviidud innovatsioonitegevuse kirjeldus
Vastavalt planeeritule rajati 2019. aastal EMÜ Rõhu katsekeskusesse kilemultšiga kaherealine maasikaistandik, kus kasutati nelja erinevat kastmisvarianti. Igasse varianti istutati 120 taime sordist ’Sonsation’. Kontrollvariandis oli üks tilkkastmistoru 30-cm tilgutite vahega (1T30), mis on enamlevinud variant Eesti maasikaistandikes. Järgmise variandina kasutati üht tilkkastmistoru, kus tilgutite vahe oli 20 cm (1T20) ning kahes variandis paigaldati peenrale kaks tilkkastmistoru, millel oli samuti kaks erinevat tilgutite vahet (2T30 ja 2T20). Tilgutite vee läbilaskevõime oli 1,05 l/h. Kõik variandid said igal kastmiskorral sama koguse vett, kuid kastmise aeg oli erinev: varianti 1T30 kasteti 50 minutit, 2T30 25 min, 1T20 34 min ja 2T20 17 min. Kuna maasikaistandikus on maapind taimede vahel kaetud kilemultšiga, siis ei ole selle kultuuri puhul Geisenheim’i kastmismudeli kasutamine otstarbekas. Mullaniiskuse jälgimiseks paigaldati iga variandi peenrasse 20 cm sügavusele Decagon GS3 niiskusesensorid ning Bambach tensiomeetrid 20 ja 40 cm sügavusele. Lisaks teostati perioodiliselt mõõtmisi Spectrum Fieldscout TDR 150 mullaniiskuse mõõtjaga.
Katse kestis kaks aastat. Mõlemal aastal tehti taimede täisõitsemise ajal leheanalüüsid, et jälgida taimede toiteelementidega varustatust ning teostati saagiarvestus. Korjatud viljad sorteeriti kolme fraktsiooni: turustatavad viljad (kahjustusteta üle 2 cm diameetriga viljad), ripslase kahjustusega viljad (esimesel aastal), jahukaste kahjustusega viljad (teisel aastal) ja muu praak (väikesed, seemnenäki või tigude kahjustusega ja hahkhallitusega viljad). Teisel aastal lõigati katse lõpus igast variandist 10 taime kuni maapinnani, kuivatati ja määrati taimede maapealse osa kuivmass.
Köögiviljade kastmisvajaduse hindamiseks on seni läbi viidud katsed söögisibula sordiga ’Hercules’ ning kahe valge peakapsa sordiga, keskvalmiv ’Krautman’ ja hiline ’Lennox’. Katses oli kolm varianti: kontroll, ilma lisakastmiseta; Geisenheim’i kastmismudel 1 (Penman) ja Geisenheim’i kastmismudel 2 (FAO). Kastmismudeleid eristab teineteisest erinevate evapotranspiratsiooni arvutusmudelite FAO 056 või Penman kasutamine ning lähtuvalt sellest ka erinev taimekoefitsient. Kõigi katsevariantide juures kasutati mullaniiskuse seireks Bambach tensiomeetreid 20 ja 40 cm sügavusel ning Watermark mullaniiskuse sensoreid.
Lisaks teostati perioodiliselt mõõtmisi Spectrum Fieldscout TDR 150 mullaniiskuse mõõtjaga. Sibula saagikoristus toimus 17.augustil ning peale 4-nädalalist kuivatamist Rõhu katsejaama kasvuhoones jaotati sibulad suurusrühmadesse ning loendati ja kaaluti. Keskvalmiv peakapsas ’Krautman’ koristati põllult 15.09. ning hiline peakapsas ’Lennox’ koristati 26.10. Saagikoristusel kaaluti eraldi kõik arvestuslapil olevad kapsapead ning selle järgi arvestati saagikus kg/m2 ning ühe kapsapea keskmine mass (kg).
- Hinnang innovatsioonitegevuse eesmärkide saavutamisele, tulemuslikkusele ja elluviimisele
Tegevused on ellu viidud plaanipäraselt. Aedmaasika kastmiskatse eesmärk on saavutatud. Kuna esimesel aastal on taimede lehestik ja ka saak väike, siis avaldus kastmisvariantide mõju teisel saagiaastal. ’Sonsation’ on väga saagikas sort ja teisel aastal varieerus kogusaak taime kohta vahemikus 768…843 g. Kõige kõrgem saagikus oli taimedel 1T20 variandis, kus mullaniiskuse kõikumised olid kõige väiksemad. Arvestades, et enamikul tootjatel on ühel hektaril 33000 taime, siis saadi võrreldes kontrollvariandiga enamsaaki 2,4 t/ha. Võrreldes kontrollvariandiga oli taime kuivmass kõigis teistes variantides suurem. Võimsama puhmiku sees on aga õhuvahetus kehvem ning kõrgem õhuniiskus soosib nii jahukaste kui hahkhallituse levikut. Seetõttu oli 1T20 variandis võrreldes kontrollvariandiga ka rohkem jahukaste kahjustusega vilju (vastavalt 8,3 ja 6,7%). Arvestades aga enamsaagi suurust, ei ole mõnevõrra kõrgem jahukaste kahjustus määrav ning tootjatele võib soovitada ühe tilkkastmistoru kasutamist tilgutite vahega 20 cm. Katse tulemuse puhul peab arvestama, et katseala muld oli liivsavi ja kergematel muldadel võib eeldada, et parem on kasutada kahte tilkkastmistoru 20-cm tilgutite vahega, et hoida kastmistsükkel võimalikult lühike ja vältida sel viisil toitainete leostumist.
Köögiviljade katsetulemustest selgus, et kõigi kultuuride puhul andis kastmine olulise enamsaagi võrreldes kastmata variandiga. Söögisibula kasvuperioodil tuli sademeid 217 mm, mis tagas kogusaagi 3,49 kg/m2 ja 1 sibula keskmise massi 144 g. Penman kastmise variandis vihmutati lisaks 53 mm ning FAO variandis 103 mm. Lisakastmine suurendas söögisibula kogusaaki: Penman variandil 3,99gk/m2 ja FAO variandil 4,55 kg/m2. Ühe sibula keskmine mass ei erinenud kontroll- ja Penman kastmise variandis, saagitõusu tingis suurem kasvama jäänud taimede arv ruutmeetri kohta (Joonis 1A).
Valge peakapsa sordid ’Krautman’ ja ’Lennox’ said kasvuperioodi vältel sademetena vastavalt 320 ja 408 mm vett. Penman kastmisvariandiga anti lisaks 55 või 85 mm ja FAO variandi puhul 80 või 100 mm kummalegi sordile.
Mõlema peakapsa sordi puhul oli kastmisel oluline mõju saagikusele. Sordi ’Krautman’ kogusaak oli kastmata variandis 3,91 kg/m2, Penman variandis 7,36 kg ja FAO variandis 7,82 kg/m2. Sordi ’Lennox’ kogusaak oli kastmata variandis 4,00 kg/m2, Penman variandis 7,31 kg ja FAO variandis 7,16 kg/m2. Kummagi sordi puhul ei olnud Penman ja FAO kastmisrežiimidel omavahel statistiliselt usutavat erinevust kogusaagile ega ühe kapsapea massile (Joonis 1BC).
Joonis 1. Söögisibula ’Hercules’ 1 sibula keskmine mass (g), valge peakapsa ’Krautman’ ja ’Lennox’ 1 kapsapea mass (kg) sõltuvalt kastmisrežiimist.
Senistest katsete tulemustest võib järeldada, et Geisenheim’i kastmismudel töötab ka meie kliimatingimustes. Madala juurestikuga sibula kastmisel andis parema tulemuse FAO evapotranspiratsiooni koefitsiendi järgne kastmine, milleks kulus poole rohkem vett kasvuperioodi vältel. Sügavama juurestikuga kapsaste puhul ei olnud
suurema veekogusega kastmisel positiivset mõju.
- Hinnang innovatsioonitegevuse eesmärkide saavutamisele, tulemuslikkusele ja elluviimisele
Innovatsioonitegevuse lõppeesmärgi saavutamise perspektiiv on hea, sest kolme kultuuriga läbi viidud katsed on andnud oodatud tulemuse.
Järgmisel kahel aastal katsetatakse erinevaid tilkkastmissüsteemi variante avamaakurgil ja vihmutuse variante küüslaugul, lillkapsal ja brokkolil ning võimalusel ka söögipeedil ja porgandil. Kastmisvajaduse hindamine mullaniiskuse erinevate sensorite abil vajab veel täiendavaid jälgimisi. Statsionaarselt paigaldatud sensorite (Watermark, Bambach) lugemid sõltuvad suuresti paigaldamise kvaliteedist ning eeldavad kas väga ühtlase mullastikuga põlluala või mitmeid erinevates kohtades asetsevaid sensoreid. Objektiivsema pildi annavad nn käsiseadmed, millega saab erinevates kohtades mõõtmisi teostada (nt. TDR150).
Järgmiste aastate katsete tulemusi võib mõjutada eelkõige ilmastikurisk: näiteks on vihmasel suvel kastmisvajaduse hindamiseks kehvemad võimalused kui põuasel suvel.